Martin Rajasalu: tehisaru pole enam mänguasi

Aasta 1989, mu isa töötas arvutiga. Järgmisel kümnendil töötasid paljud arvutiga. Nüüd töötame Teamsis ja Excelis, sirvime veebi ja Facebooki. Ikka arvutiga, aga see pole tähtis. Arvuti või telefoni kasutamine töö tegemiseks on elementaarne. Neid ülesandeid on ikka väga vähe, mida 2024. aastal saab sooritada ilma arvutit üldse kasutamata. Iga masina ja tööriista sees on arvuti, enamus seadmeid on võrgus.

Telefon meie taskus on võimekam kui NASA juhtimiskeskus ajal, mil esimesed inimesed Kuu peale juhiti, kuid me ei ütle, et kasutame “üleilmset kommunikatsiooni juhtimiskeskust”. Me tšätime, vaatame ja striimime, mõni isegi helistab. Tööriist ei ole tähtis, tähtis on tegevuse eesmärk. Samal ajal oleme väga head rõhutama, et kasutame tehisintellekti, AI-d, Chat GPT-d. Kas peame lihtsalt harjuma sellega, et AI ongi osa igapäeva (töö)elust või oleme ajast maha jäämas?

Mina olen seda usku, et me kasutame tehisintellekti enda võimete piires alles siis, kui me ei nimeta enam seda protsessi tehisaru kasutamiseks. Näiteks kirjutame esseed või vastame e-kirjadele. Vahet pole, kes ja kuidas sisu koostab, oluline on eesmärgi saavutamine, lugejani jõuab essee ja e-kirja kirjutaja saab vastuse.

Tõin essee kirjutamise näite just sellepärast, et sellega tekib väga palju dilemmasid. Seda just kogemuslikel alustel. Me eeldame, et kirjatüki on loonud inimene ja reeglina inimene, kelle nimi on teosel märgitud. Paraku on see aga täiesti vale eeldus. Ka kirjatööd võib inimene teha masinlikult, nagu tehakse tööd vabrikus, ja neid avaldatakse lisaks nii pseudonüümi kui ka võõraste nimede alt.

Me peame oma raamidele emotsioonideta otsa vaatama ja küsima, kas need raamid on ikka meie hinnangutes õigesti paigutatud. Usun, et tehisaru kasutuselevõtus on tegelikkuses eetilisi probleeme vähem, kui me tahame tõdeda.

Suured ja väikesed numbrid suure võimaluse taga

Euroopa Parlamendi kohaselt võib tehisintellekti kasutus suurendada tootlikkust majandusharust sõltuvalt 11 kuni 37 protsenti. Eesti üldist majanduslangust arvestades valiks enamus ettevõtteid ükskõik millise arvu nimetatud vahemikust. Olgu, mõned heas hoos idufirmad on suurema ambitsiooniga.

Reaalsus on paraku see, et Eestis ei ole väga innukaid tehisintellekti kasutajaid. Näiteks tõi Statistikaamet eelmise aasta lõpul välja, et pool aastat peale Chat GPT avalikustamist kasutas tehisintellekti viis protsenti Eesti ettevõtetest. Aastal 2021 oli see number kolm protsenti. Siit saab ju järeldada, et enamus AI kasutajaid on nn varajased rakendajad, fännid, spetsialiseerunud ettevõtted. Paraku ei ole teised veel hoogu sisse saanud.

Statistikaamet tõi välja ka majandusharud, kus kasutatakse tehisintellekti kõige rohkem ja vähem. Vist ei ole üllatav, et panganduses ja kindlustuses on uus tehnoloogia enim kasutust leidnud. Seal on palgakulu kõrge, töö on tubane ja digitaalne.

“Näiteks on tehisintellekt kasutusel rohkemates ehitusettevõtetes kui tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande asutuses.”

Esmapilgul võib tunduda, et ehituses ja põllumajanduses on raskem tehisintellekti kasutada. Aga kas on? Näiteks on tehisintellekt kasutusel rohkemates ehitusettevõtetes kui tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande asutuses. Kas meil ei ole mitte arstide ja õdede puudus?

Natuke vihjab see statistika tootlikkuse ja juhtimiskvaliteedi ambitsioonile või selle puudumisele – kui ikka king ei pigista, siis pole uut vaja. Lisame ühe statistikadetaili veel: mida suurem on ettevõte, seda rohkem selles tehisintellekti kasutatakse. Sellest saame teadmise, et väiksemates organisatsioonides ei ole uue tehnoloogia kasutusele võtmiseks ressursse ehk oskusteavet, raha ja inimesi.

Miks siis ometi? AI-tehnoloogiad on uued, me ei saa viidata nõukaaegsele taagale. Asi on nii organisatsioonide ambitsioonitasemes, juhtimise võimekuses kui ka töötajate kaasamata jätmises.

Külastasin hiljuti üht personalivaldkonna konverentsi. Päeva esimene pool keskendus paljuski uutele tehnoloogiatele ja võimalustele, muuhulgas olid huvitavad ettekanded selle kohta, kuidas igapäevases tööelus AI-d kasutada. Inimesed kuulasid huviga.

Päeva teises pooles oli üks väga hoogne ja hea ettekanne selle kohta, kuidas kasutada Excelit oma igapäevatöös ja selle ajal tegid inimesed lehekülgede kaupa märkmeid. Pange nüüd ettevõtte juhi müts pähe ja küsige, kas teie töötajad tõid konverentsilt ettevõttesse kõige olulisema info.

Edu AI rakendamisel

Paraku on kõik Eesti ettevõtted globaalses tähenduses väikesed. Statistika taustal ei luba see teadmine oodata, et Eesti AI kasutuses eesrinnas oleks või sinna peagi jõuaks. Öeldakse küll, et suurt laeva on raskem ringi pöörata, aga võta näpust. Small is beautiful, but that’s it! (väike on ilus, aga see on ka kõik).

Ettevõtjatel ja majanduskeskkonna kujundajatel on põhjust muretseda ja kiiresti liigutada. Kindlasti ei ole Eesti AI rakendamises riikide pingerivi lõpus, kuid oleme esimestest maha jäänud. Sealhulgas oma põhjamaistest naabritest ja riikidest, kus on meile suur ja oluline eksportturg, USA ja Ühendkuningriik.

Tuleb mõista, et kasu ja parema tuleviku loomine tehisintellekti abil oleneb sellest, kui hästi me paneme targa masina tarka tööd tegema. Kui inimese roll on avada veebibrauser, et anda käsk Chat GPT-le, siis on inimese töö oma keerukuses juba masinale alla jäänud. Miks inimene seda teeb, mis väärtust ta loob? Me peame tegema oma tööprotsessid ringi nii, et tark masin teeks inimese töö väärtuslikumaks, mitte vastupidi.

Arusaadavalt tekitavad uued asjad esialgu umbusku ning vajavad kriitilist mõtlemisoskust. Kas ikka kõik, mis läigib, on kuld?

Tehisintellektil on tekkinud ka teatav valeinfo edastaja kuvand. Valges sulejopes paavsti võltsitud pilt on paljud eemale tõuganud. Räägitud on ju sellest, kui lihtne on tehisintellekti abil genereerida ja jagada valeuudiseid.

Hirmudel on ju alust. Tehisintellekti loodud pildid, artiklid ja videod on väga heal tasemel ja tunduvad pealiskaudsel tarbimisel autentsed ja tõesed. Sellegipoolest ei tohiks me tehisaru põlata. Nii me oma tööd kergemaks ei tee ega oma ettevõtte konkurentsivõimet ei paranda.

Kuskilt tuleb tehisaruga alustada, kuid kust? Kõige lihtsam on muidugi alustada AI rakendamist, võttes kasutusele tarkvarad, millesse tehisaru on juba integreeritud. Näiteks filtreerib tehisintellekt väga edukalt töölesoovijate hulgast sobilikud kandidaadid välja, reastab pingeritta ja viib ka suurtes rahvusvahelistes keeltes edukalt vestluse läbi.

AI on väga hea nõuandja alates klienditeenindajast kuni selleni, et nõustab tipp- ja keskastme juhte oma tiimi juhtimisel. AI töötleb andmeid kiiremini kui inimene, näeb mustreid, mida inimese eelarvamus varjutab, ning selgitab väga lihtsas keele andmete sisu, tuginedes mitte oma kogemusele, vaid vajadusel firma sisereeglite või interneti avarustest saadud infole.

Need on vaid mõned näited personalijuhtimise ja juhtide arendamise valdkondadest, kus tehisaru juba edukalt, märkamatult ja puhkamata toimetab. Samuti pakub AI meile sotsiaalmeedias just meile sobivat sisu ja reklaame. Piisab, kui kirjutad sõbraga sõnumivahetuse platvormil ühes kenast kohast Euroopas ja peagi leiad erinevates meediakanalites reisipakkumisi sinna. See pole ju inimene, kes teie vestlust loeb ja reklaame ette söödab.

Kirjeldatud lahendused koosnevad komponentidest, mida saame tõenäoliselt kasutada ka oma tegevustes. Seega peame endalt küsima, mis on minu valdkonna “reklaamid”, “esseed” ja “e-kirjad”, mida tehisaru võiks lahendada ära väikese vaevaga? On see kaubavoogude juhtimine, kauba tellimine, müügipakkumiste koostamine või Tallinna liiklusvoo juhtimine ja kas meil on võimalus pakkuda maailmale midagi uut või saame võtta kasutusele juba valmis komponendid?

Tehisaru kasutuselevõtt ei jää enam selle taha, et pole probleemi, mida AI lahendada aitaks, vaid takerdub ambitsiooni ja võimekuse puudumisse ja see on ületatav.