On hetki, mil saad aru, et vestlus, mille jaoks sa kohale tulid, ei ole enam kõige olulisem vestlus ruumis. TalTech Business Forum oli üks sellistest hetkedest. Liitusin avapaneeliga kohe pärast rektor Tiit Landi avasõnu koos Kristjan Kuke ja Indrek Seppoga, et arutada teemat „Tehisintellekti ajastu: intelligents või illusioon?“. See on suur küsimus. Aga üsna kiiresti sai selgeks, et tegelik vastus ei olnud laval. See istus publikus.
Auditoorium muutis vaatenurka
Vaadates saali, oli peaaegu pool publikust peagi kooli lõpetavad noored. Esitasime neile lihtsa küsimuse: kes on kasutanud tehisintellekti? Peaaegu kõik käed tõusid. Järgmisena küsisime: kes on midagi ise ehitanud? Üllatavalt palju käsi jäi püsti. Agendid, botid, eksperimendid. Umbes 10% publikust olid liikunud kasutamisest edasi arendamiseni.
Selles hetkes toimus minu jaoks nihe. TalTech ei õpeta ju ainult IT-d. IT tudengid on arvuliselt vähemuses võrreldes ehituse, majanduse, äri ja halduse tudengitega. Me räägime sageli tehisintellektist kui millestki, milleks organisatsioonid peavad valmistuma, aga see põlvkond ei valmistu. Nad juba elavad selles. Ja paljuski on nende praktiline kogemus eespool sellest, millest me töökohtades alles räägime.
Mitte „kuidas kasutada AI-d“, vaid „miks üldse midagi teha?“
Noorema põlvkonna jaoks ei ole AI kasutamine küsimus. See ei ole üldse teema. See, mis neid tegelikult huvitab, on hoopis, mida peaksime looma, mis tegelikult loeb ja mis on üldse tegemist väärt. Kui kasutame AI-d ainult selleks, et teha samu asju kiiremini, siis me lihtsalt kiirendame olemasolevat süsteemi. Aga kiirus ilma suunata ei ole veel areng.
Rohkem kui asendamine
Küsi „miks“ enne kui küsid „kuidas“. Mis probleemi me tegelikult lahendame ja kas seda on üldse vaja lahendada? Kas me tahame teha valesid otsuseid kiiremini või teha rohkem valesid asju kiiremini?
Suur osa arutelust on AI ümber keskendubud tegevuste asendamisele. Mis tööd AI üle võtab ja millised rollid kaovad? See on oluline küsimus, aga mitte kõige huvitavam. Huvitavam on see, mis saab võimalikuks, mis varem seda ei olnud.
Tõin näite, mis kõlab peaaegu poeetiliselt: loomade ja lindude keele tõlkimine eesti keelde. See võib tunduda kauge, aga peegeldab midagi olulist. Tehnoloogia on ju täna juba olemas ning AI ei ole ainult selleks, et teha inimtööd kiiremini, vaid selleks, et minna inimvõimete piiridest kaugemale. Jah, asendamine tuleb, eriti seal, kus on palju andmeid ja kus kiirus loeb. Aga tegelik muutus toimub laienemises. AI ei muuda ainult seda, kuidas me töötame. See muudab seda, mille kallal on üldse võimalik töötada.
Teistsugune juhtimisvestlus
Järgmisel päeval kuulasin juhtimise ja innovatsiooni paneeli, kus osalesid Jaanus Vihand, Ursel Velve ja Agnes Roos. See oli väga vahetu ning kogemustele tuginev.
Ursel rääkis avatult suurest organisatsioonilisest muutusest ja koondamisest. Mitte kui lõpetatud loost, vaid kui protsessist, mis alles käib. Kõrvu jäi tema ausus ja fookus selgusele. Ta mainis, et selle muutuse keskel pöördus ta Motichecki poole, et saada meeskonnad joondatud ja kommunikatsioon toimima. Samuti rõhutas ta, mida ta tulevikku kaasa võtab. Mind kõnetas mitte niivõrd mineviku kogemus, vaid hoiak ja tahe, mis aitavad tal tulevikku avada.
Usun, et see kõnetas paljusid. Muutus ei ole kunagi ainult struktuur ega otsus. See on inimesed, koos oma kogemuste, hirmude ja uudishimuga. Kõlama jäid ka mõned väga hästi sõnastatud Jaanuse ja Agnese mõtted: „Juht ei tohiks uskuda kõike, mida ta mõtleb. See on lõks“ ning „Innovatsioon ei sünni ilma ambitsioonita.“ Lihtsad, kuid väga tähtsad tõdemused.
Minu jaoks oli selle paneeli sõnumiks, et tugev juht ei ole mitte enesekindel, vaid teadlik.
Mida AI meile lõpuks annab
Paneeli lõpus küsiti minult, mida AI meile annab? Olime ju rääkinud kiirusest, efektiivsusest, skaleeritavusest. Minu vastus oli lihtne aeg, sest AI annab aega õigete asjade tegemiseks. Aeg inimestega, kelle mõtteid sa hindad. Aeg vestlusteks, millel ei ole kohest väljundit. Aeg peatuda, mõelda ja aru saada.
Kui ma istun sinuga 30 minutiks maha ja küsin sinu arvamust, siis see aeg on väga väärtuslik. Tihti väärtuslikum kui see töö, mida masin samal ajal taustal teeb. Sest inimkogemus ei ole skaleeritav. Ja just seetõttu muutub aeg mõelda veelgi väärtuslikumaks.
TalTechist lahkudes teadsin, et järgmine põlvkond ei oota tehisintellekti tulevikku, nad juba elavad selles. Meie jaoks ei ole küsimus enam selles, kas AI muudab meie tööd. See on juba muutnud. Tegelik küsimus on, mida me otsustame teha selle ajaga, mille AI meile annab.
Martin Rajasalu, aprill 2026.
Soovid tõsta töötajate kaasatust targalt ja praktiliselt?
Jäta meile oma e-post ja aitame sul alustada tööriistadega, mis annavad reaalajas tagasisidet ja väärtuslikke teadmisi.
Me ei saada spämmi – ainult sisuline abi.
