Kujutage ette järgmist olukorda: 10, 50 või 250 inimest istuvad koolitusklassis, vaatavad aknast välja, pööramata tähelepanu sellele, mis toimub ruumi eesotsas. Igav kursus? Tuim koolitaja? Võib-olla! Vale publik? Tõenäoline! Keda ja millal koolitada, sellest kirjutame seekord pikemalt veebiajakirjas Director.
Üldjuhul lähtuvad nii majasisesed kui ka -välised koolitused sageli kas organisatsiooni strateegiast või koolitatava ametinimest. Nii tagatakse baastase kõigile töötajatele (näiteks tuleohutuskoolitus või müügikoolitus algajatele) ja juskui tehakse ka koolitusi, mis viivad töötajat edasi. Sageli jääb aga miskit puudu.
Põhjus peitub selles, et otsustajad ei tea, keda ja kas on üldse mõtet koolitada. Juhid peavad tagama, et raha ja tähelepanu läheks nende hüvanguks, kes on oma tööle pühendunud. Mis mõte on koolitada lahkuvat töötajat? Kust sa tead, keda koolitada? Kes on paadis?
Vaiksed loobujad ei ole teretulnud
Tundub loogiline, et mittepühenunud töötajad ehk nn vaiksed loobujad ei tohiks koolitusel osaleda, eks ole? Kui nad ei ole vaimselt kohal, pole koolitusest organisatsioonile kasu. Kas saaks nii, et neid ei koolitata? Kuhu see viiks? Sellise mõttekäigu puhul on otsustajatel samm või paar vahele jäänud. Alustada tuleks sellest, miks üldse need inimesed lahkumisest mõtlevad. Kas asi on selles, et juhtimine on problemaatiline? Kas töödisain ja -protsessid jätavad soovida? Kui ei küsi, siis ei tea! Koolitada tuleks ainult neid töötajaid, kes soovivad äsja omandatud teadmisi ellu viia ja kes tahavad panustada organisatsiooni arengusse.
Lugu jätkub ajakirjas Director. Kliki siia.
