Inimene jääb tehisarule alla ametites, kus töö on masinlik, aga ülejäänud rollides ei kaota inimene oma tööd mitte tehisintellektile, vaid seda osavalt kasutada oskavale teisele inimesele.
Tehisintellekti (ka tehisaru ja AI)ümber on palju teadmatust, hirmu ja ootusärevust. Kardetakse, et see
võtab inimeste töö ja muudab haridussüsteemi tundmatuseni.
Ei tea, kas ka elektrit omal ajal samamoodi kardeti? Elekter oli vist ikka ohtlikum, kuid samuti meeletult
võimalusi pakkuv avastus. AI puhul nähakse eelkõige, et see lubab teha rutiinseid ülesandeid täpselt ja
kiirelt.
Sotsiaalmeedias laineid löönud foto valesse valgesse ürpi riietatud paavstist oli hea nali. Kellegi
hinnangul. Pilte on varemgi photoshop’itud. Ka võltsuudiseid on toodetud ennegi ning hirm, et tehisaru
neid nüüd meile ette söödab, on mõneti asjatu.
Ukraina sõja kajastamine on ilmekas näide, kuidas ühekülgse infoga inimesi mõjutada. Sageli ei ole süüdi
levitaja, vaid vastuvõtja. Inimesed loovad sotsiaalmeedias endale profiili ja jalajälje, mis kujundab neile
kuvatavat sisu. Eks ole seegi osa tehisintellektist, kui veebilehed ja telefoniäpid pärast ühe välismaal
asuva linna nimetamist kohe sinna lennupileteid pakkuma hakkavad. On see siis nüüd halb või hea? Kui
plaan on lennata ja hinnad sobivad, siis on ju kõik hästi.
Mis saab haridussüsteemist ja tuleviku tööturust, kui lapsed lasevad Chat GPT-l kirjutada esseesid ja
koolitöid? Huvitav, kas seda küsiti ka siis, kui leiutati arvelaud või taskuarvuti?
Kas koolilapsed võivad referaadi kirjutamiseks kasutada internetiotsingut?
Loe edasi siit, lugu ilmus Äripäevas.
