Me räägime majanduse seisakust, vaidleme maksude ja investeeringute üle ning kirume geopoliitikat. Need on olulised teemad, kuid meie probleem pole ainult majanduslik, see on oluliselt sügavam.
Eesti arengu suurim takistus pole rahapuudus. Meie arengu suurim pidur on madal agentsus, teadmine, et minu otsustel ja tegudel on reaalne mõju. Psühholoogias nimetatakse seda kontseptsiooni sense of agency’ks. Minu teod lähtuvad minust endast ja minu valikutel on tagajärg. Eesti keeles on heaks vasteks „peremehetunne“.
Peremehetunne ei ole abstraktne väärtus. See on teadlik valik võtta vastutus selle eest, mida saan mõjutada. Kõrge agentsusega inimesed loovad, võtavad riske ja otsivad uusi lahendusi. Kui see tunne on nõrk, püüavad inimesed pelgalt kohaneda. Erinevus on nähtav ja rahas mõõdetav.
Meie areng on peatunud, sest keegi ei julge riskida. Kaitsetahe on nõrk, sest puudub see sisemine “mille nimel”. Kodanikud keskenduvad ellujäämisele, mitte ühisele eesmärgile. See on ühiskondlik seisund, kus kasv pidurdub.
Väikeriigi probleem ei ole väiksus.
Eesti arengu takistuseks on see, et mõtleme end ise väikseks. Väikeriikides tekib kergesti alateadlik alaväärsus: tunne, et olulised otsused tehakse kuskil mujal, Brüsselis, Washingtonis või globaalsetes suurettevõtetes. See hoiak on imbunud meie igapäevaellu ja mõjutab meie otsuseid. ”Meil pole selleks raha,” on käepärane vabandus nii riigi kui ettevõtte tasandil.
Me pole alati selliselt käitunud. Taasiseseisvumise järel ei olnud meil kapitali ega tugisüsteeme. Ometi suutsime luua e-riigi ja kiiresti areneva majanduse. Mitte ressursside toel, vaid seetõttu, et tundsime vajadust ja valmidust panustada. Olime seda võimalust oodanud ja tundsime end peremeestena. Täna oleme teises äärmuses, me ei loo, me optimeerime. Eriti ohtlik on see, et me peame seda normaalseks. Oleme ettevaatlikuks muutunud riik.
Peremehetunne algab kümne meetri raadiusest
Peremehetunne ei teki strateegiadokumentides. See tekib siis, kui võtan vastutuse kümne meetri raadiuses enda ümber: kodus, tööl või kogukonnas. Vastutan oma väikese mõjurea eest ja usun, et see toob muutuse ka ühiskonna tasandil.
See tekib siis, kui võtan vastutuse kümne meetri raadiuses enda ümber:
kodus, tööl või kogukonnas.
Kujutame ette kahte inimest samas töökohas. Üks näeb probleemi ja leiab, et see pole minu vastutus. Teine lahendab selle ära. Aasta pärast on esimene tõenäoliselt samas rollis, teine võib juhtida meeskonda. Vahe ei ole oskustes, vaid hoiakus – töö tegemises viisil nagu oleks see minu ettevõte. Peremehetunne väljendub igapäevastes valikutes. Juht, kes annab oma meeskonnale otsustusruumi. Ettevõtja, kes loob uue toote, mitte ei jää alltöövõtjaks. Ametnik, kes lähtub Eesti pikaajalisest huvist. Need on eraldivõetuna väikesed otsused, mille summaarne mõju on suur.
Peremehetunne kui arengumootor
Peremehetunne on oma olemuselt majanduslik ressurss. Kui inimesed tunnevad, et nende panus loeb, siis nad tegutsevad. Tegutsemisest tekib väärtus ja kasvab majandus. Kui majandus kasvab, tekib jõud ja soov seda kaitsta.
Praegu oleme vastupidises tsüklis: ebakindlus ja ettevaatlikkus loovad stagnatsiooni ja rahulolematuse. Sellest seisundist edasi liikumiseks peame muutma hoiakut.
Peremehetunne tekib siis, kui inimene kogeb korduvalt, et minu otsustel ja tegudel on mõju. See algab vastutusest oma kümne meetri raadiuse eest. Kui piisavalt suur hulk inimesi teeb sellise otsuse, hakkab arenema ka riik. Ja siis ei ole me enam selle riigi üürnikud, vaid tunneme end peremehena.
Me arendame tehisaru, aga kui me ei arenda samal ajal oma peremehetunnet ja kompetentsi, kaotame kontrolli suuna üle. Tehnoloogiat peab juhtima inimene – agentsust tehisarule ära delegeerida ei saa.
Pille Parind-Nisula, 2026
Arikkel ilmus Äripäeva sarjas Edukas Eesti
Soovid tõsta töötajate kaasatust targalt ja praktiliselt?
Jäta meile oma e-post ja aitame sul alustada tööriistadega, mis annavad reaalajas tagasisidet ja väärtuslikke teadmisi.
Me ei saada spämmi – ainult sisuline abi.
